Naljandid ja anekdoodid
pükse).
On avaldatud diametraalselt vastakaid arvamusi selle kohta, kas nalja ajaloolises arengus võib
täheldada tendentsi tooremailt ja primitiivsemailt vormidelt leebemate ja rafineeritumate poole või
6
ei. Ameerika uurija Albert Rapp, samuti üks psühhoanalüütilise suuna teoreetikuid, püüab näidata,
et sellesuunaline trend on vaieldamatu. Teisalt on nenditud agressiivsuse, nn. musta huumori
osakaalu suurenemist just kaasaegses naljakihis. Ja tõesti, kui mõelda nt. mitmetele Orbiti-tsüklisse,
neegri-tsüklisse või Puhhi-tsüklisse kuuluvaile naljadele, siis näib see väide suuresti ka paika
pidavat.
Kavalus, rumalus, juhus ja absurd
Vanemad "jutustavd" naljandid (nt. enamik neist, mis Aarne-Thompsoni registris kuuluvad
tüübivahemikku 12002000) ei lõpe puändiga. Need naljandid on selges etümoloogilises seoses
elementaaarkoomiliste "praktiliste naljade" ja äpardustega, mida juhib kavalus, rumalus ja juhus.
annaabi.ee 
