"naksatusi" - 1 õppematerjal

V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat

hüppas sadulasse. Gudule'i hingelt langes nagu raske koorem, ja pilku oma tütrele heites, keda ta seni, kui mehed seal olid, ei julgenud kordagi vaadata, lausus ta tasakesi: «Päästetud!» 2 8 0 Vaene lapsuke oli kogu aeg hinge kinni pidades liikumatult oma kurus istunud, peas ainult surmamõtted. Ta oli teraselt kogu stseeni Gudule'i ja Tristani vahel pealt kuulanud ja ema surmahirm ning hingeliigutused olid tema südames vastu kajanud. Ta oli kuulnud kuristiku kohal rippuva nööri naksatusi, mille küljes ta kõlkus. Juba paarkümmend korda oli paistnud, et nöör katkeb, ja alles nüüd viimaks hakkas ta jälle hingama ja jalge all kindlat maad tundma. Sel silmapilgul kuulis ta, kuidas keegi prevoole ütles: «Kurat võtku, härra prevoo, pole minu kui sõjamehe ülesanne nõidu võlla tõmmata. Pööbel on rahustatud. Muuga katsuge ise toime tulla. Kui lubate, lähen tagasi oma väesalga juurde, mis ilma ülemata jäi.» See oli Phoebus de Châteaupers'i hääl