Arto Paaseilinna „ Poodud rebaste mets”
elama. Nende kahe suhted lähenesid ja neist said head partnerid, kuid Oiva ei olnud
ikka nõus oma kulla asukohta avaldama. Nad ehitasid metsameeste maja üles ja
ostsid sinna igasugust kallist sisustust, mille järel Majar käis linnas ning mis võttis tal
koos joomistega ja hotellisviibimistega alati mitu päeva aega.
Saamieit Naksa, kes elas üksi eemal asustusest, oli saanud 90aaastaseks, kui
tema juurde tulid sotsiaaltöötajad, kes tahtsid teda hooldekodusse viia. Naksal
õnnestus põgeneda ja ta eksles mitu päeva metsade vahel teadmatuses, kus ise on.
Ta jõudis lõpuks Oiva ja Majori majja ja nad päästsid ta elu. Naksa kuulutati pärast
mitmepäevalisi otsinguid surnuks. Naks jäi meeste juurde elama, sest ta keeldus
sealt lahkumast. Ta oli arvamusel, et sõjavägi tapab ta ära nagu ta abikaasa. Naksa
tegi meeste eest koduseid töid ja tegi neile süüa. Majoril hakkas sügisel suur naise-