Ohvitser Remsi on paadunud joodik ja ei suuda enam oma närust elu sama moodi edasi elada. Ta on karmi hingega ja teeb asjad selgeks pigem rusikate kui sõnadaga. Ta on oma tööst väsinud ja võtab aastase puhkuse. Löömamees Sutinen ja Massimõrvar Siiras, röövisid Oiva juhendusel kulda, mille tagajärjel läksid mõlemad vangi, aga Oiva jäi vabadusse ja pidi pärast Sutineni ja Siiraga saadus kullalaadungi ära jagama, aga millega polnud Oiva enam nõus. Saamieit Naksa oli visa hingega, ortotoksi usku vana naine. Ta elas üksi tühermaal, paksude metsade vahel. Ta sai 90-a. kui tulid sotsiaaltöötajad ja tahtsid teda hooldekodusse viia. Ta pääses põgenema ja teda ei leitui üles ning ta kulutati surnuks, kuigi ta oli täiesti elus ja elas metsameeste majas koos teiste saatusekaaslastega (Remsi ja Oiva).Kes päästsid ta elu ja kelle juurest ei olnud ta nõus laskuma, sest ta kartis, et sõjavägi võib ta tappa. Viiesajane oli rebane,
mõnes köhas ligi jalasügavune. Kahe ja kolme tolli sügavune oli see igal pool. Sigu luusis ja röhkis kõikjal. Mudane emis tuli põrsakarjaga laisalt piki tänavat ja külitas otse inimeste jalgu, nii et rahvas pidi ringi minema; emis heitis siruli, pani silmad kinni ja liigutas kõrvu; porsad imesid, ja vanal oli nii õnnelik nägu, nagu oleks talle seal olemise eest makstud. Varsti hõikas mõni hulgustest: «Hoo! Võta! Naksa, Tige!» Ja koledasti kisades pistis emis minema, sest paar koera sikutas teda kõrvust ja kolm või neli tosinat olid lähenemas. Siis tuli elu kõigisse hulgustesse, nad jälgisid asjakäiku, naersid seda nalja ja olid kära eest tänulikud. Siis jäid nad vaikseks, kuni kuskil koerad hakkasid purelema. Miski ei ergutanud nii ega teinud neid nii õnnelikuks kui koertevõitlus. Jõe ääres kükitasid mõned majad kalda köhal, küürus ja kummargjl, valmis iga silmapilk vette kukkuma
annaabi.ee 
