Luuleteksti analüüs "Lapsetapp" (K. Kaldmaa)
autor loonud elavalt lapse tapmist kirjeldades kõnelejast ka vägivaldse ja südametu kuju. Küll
aga on lihtne seda unustada, kui lugeda luuletust mitu korda ning teadvustada endale, et
toimub siiski raske vaimne võitlus kõnelejal iseendaga ning lihast ja luust lapse tapmist siiski
ei toimu. Pärast sisemise lapse tapmist kirjeldab kõneleja oma head ja lihtsat „magan-töötan-
magan“ elu, millest kumab läbi taaskord tema rahulolematus, seda eelkõige läbi irooniliste
ridade ei mingit nakitsust, pakitsust, tarvet / millegi muu järele / elu on ilus! , nagu püüaks ta
veenda end selles, et just seesugust rutiinset ja emotsioonitut elu ta ihkaski. Ka sellele järgnev
lühike ja kiire kokkuvõte Lapsendan kiirkorras sisemise lapse. / Võib olla sõnakuulmatu / ja
raskesti kasvatatav. / Palun helistada ööpäevaringselt. annab mõista, et ega luule-mina ikka
oma lapsetu eluga rahul ei olnud. Tahe leida iga hinna eest jälle sisemine laps paneb kahtluse
annaabi.ee 
