Eesti varauusaja ajalugu, Meditsiinist vanas Tallinnas kuni 1816.a.(Heino Gustavson)retsensioon,
See
masendav lugu pani mind mõtlema, nendest inimestest, sellest kuidas nende elu erines meie
tänapäevasest elust, kus kõik vajalik on enam-vähem kättesaadav. Rahvas elas antisanitaarses
olukorras ja epideemiate levik kiirenes ja laienes. Keskaja inimestel puudus arusaam, et nad ise
oma tegevustega põhjustavad tõbesid, mitte aga neid tõid ,,sabaga täht, jumala viha" ja
taevakehade asendid. Nad isegi provotseerisid katku tuleku ,,epideemia möllamise ajal nakatatu
seisis kõrvuti tervega kirikus või sammus protsessioonidel, lootes jumala abiga ja palve jõuga
taas terveneda". Hilisemal ajal aimasid juba inimesed, et nad on võimelised epideemiatega
võidelda. Sel ajal olid aga olemas ka mõttekad soovitused, kuidas Tallinnas toimus profülaktika
katku vastu. Niisugused hädavajalikud soovitused nagu nägu ja käsi pesemine ning karantiin on
tänapäevani vajalikud punktid haiguste eest hoiatamises. Karantiin oli isegi tehtud Narvas, ja