Lambakarjus ja aeg
silmi maailma avastama, aga juba ta vasib sellest, ehitab enda umber
tinase muuri ja ehib seda kogu oma elu - varsti on ta vana att ning sureb, .
et teda unustataks. Aga isegi taevalaotuses ei ale midagi, mis mind ei
tunneks. Ei saa paike ohtul paistma jaada ega taevatahed samasseseisu
sugisel nagu suvel. Pole midagi selles maailmas, mis mulle ei kuuletuks.
Ma lukkan liikvele koik rattad ja teen neile rajad, ma annan inimestele
nende rahutuse ja naitan, kuidas selle eest pageda. Asjad siin ilmas
liiguvad minu naidatud teed mooda ja tana, kuna sa mulle juua andsid,
tahan ma sulle head teha."
"Hea isand, sinu lahkus on suur, kuid minu soovid pisukesed," utles
lambakarjus. "Haljas rohi lojustele ning lonks vett kuivanud kurgule on
koik, mida ma vajan."
Vooras aga ei jatnud: "Ma kutsun sind endaga kaasa. Kai minuga teed
ja ma naitan sulle, kuidas sa void saada rikkaks ja lugupeetud meheks,