„Lolita“ Vladimir Nabokov
Tasapisi hakkas temani jõudma tõsiasi, et oli
röövinud Lolita lapsepõlve. Oli ju ka Lolita ise nii korduvalt talle nähvanud midagi
lapsepõlve rikkumise kohta.
Humbert ja Lolita taaskohtumine leidis aset päris mitu aega hiljem. H.H läks Lolitale külla,
kes oli teisest mehest rase. Humbert teadis alati, et Lolita ei jää alati Lolitaks. Ta ei ole
igavene nümfet, noor ja lapsemeelne, vaid ta kasvab suureks. Isegi õudusega ta tõdes, et ühel
hetkel on ta noor naistudeng ning nümfetis on järgi jäänud vaid kauge kaja. See suure kõhuga
Lolita, kes ta ees nüüd seisis oli tuttavast nümfetist kaugel..
,,.. ta oli vaid tolle nümfeti kahvatu lillakas vari, elutu kaja, kellest ma korda hõisates üle
käisin kaja ruskel kuristikupervel, kus valjka taeva all paistab kauge mets, oja on
pruunidest puulehtedest umbes ning kahutanud umbrohupuhmasse on unustatud üksik pink...
aga Jumal tänatud, mulle tähendas ta ikka veel midagi hoopis enamat kui see kaja."