Essee: Jumalannade-nümfide eripalgelised grupid
Müütide kesksed kangelased pidid tihti fantastiliste olenditega rinda pistma. Selle juures
abistasid jumalad neid nii nõu kui jõuga. Vastasel korral oleks Odysseus sireenide laulu tõttu
nälga surnud või uppunud ning Medusa kohutav välimus muutnuks Perseuse kiviks.
Ehkki moirad, hoorid, erinnüsed ja graiad olid küll kirjelduste järgi välimuselt grotesksed
olevused, ei kajastu see siiski vana-kreeka kunstis. Reljeefidel ning vaasimaalidel on neid
kujutatud kaunite naisterahvastena. See kõik võib olla tingitud asjaolust, et muusad ärgitasid
kunstnikke armastama ning kujutama vaid kõike seda, mis on ilus ning põlgama inetut ja
hirmsat. Kujutatu oli esteetiliselt nauditav, ent võis endas kätkeda ka teatud väge, mida antud
sümbolitele omistati. Renessanss rehabiliteeris väärtused, mida hinnati antiikajal ning ka
aines, mida kujutati, kätkes endas antiikmütoloogiale omaseid tegelasi populaarsed olid nii
graatsiad kui ka Medusa.