Heiki Vilep ja uusim lastekirjandus
,,lasteraamat" tähendas muuhulgas seda, et teos on kirjutatud selges ja õiges, haritud
eesti keeles. Muutunud oludes tuli lasteraamatute autoritel ja kirjastajatel hakata
võitlema vihast eluvõitlust koha eest päikese all. (Müürsepp 2005: 41).
Lastekirjanduse vajalikkuses ei kahtle keegi, aga ometi on tal ühele kitsale grupile
loodava tarbekirjanduse maine, mille paralleele võiks tõmmata kasvõi
naistekirjandusega. Tegemist on marginaalse kirjandusega. Samas tunnustatakse
lastekirjandust kui rahvusliku ilukirjanduse üht omanäolist osa, mida mujal maailmas
pole juba ammu enam kombeks alaväärseks või teisejärguliseks pidada. Eestis aga
käsitlevad kirjandusalased teatmeteosed ja monograafiad lastekirjandust lünklikult või
ignoreerivad täielikult, nii aastal 2000 ilmunud ,,Eesti kirjanike leksikon" kui aastal
2001 ilmunud ,,Eesti kirjanduslugu" pööravad eesti lastekirjandusele vähe tähelepanu.