August Gailit ja Anton Hansen Tammsaare - õpimapp
mõistan Indrekut kõige paremini, esimeses ja viimastes osades ei tunne ma seda peaaegu
üldse.
Kolmas osa oli minu jaoks üldjoontes mõistetamatu ja raske lugeda, ent neljandat osa lugedes
olin endaga rahul, et suutsin selle kolmanda osa ära kannatada, muidu ei oleks ma saanud aru
Mari surma asjaoludest ega sellest, miks Indrek maailma asjadele nõnda vaatas, nagu ta seda
tegi.
Neljas osa oli minu lemmik osa. Ilmselt on selle põhjuseks Karini lõputud intriigid ja
naistejutud, mis kohvikus aeti. Need olid väga köitvad minu arvates. Muidugi lõpp läks täitsa
põnevikuks kätte ära, kui Indrek Karinit tulistas.
Viies osa oli ka omamoodi huvitav, ent siis tuli see masendavalt mõttetu maaelu kolinal peale
jälle. Kõik hiilgeajad olid möödas, kuidagi nukker oli see kõik. Ainult Tiina oli see ainuke
päikesekiir sealses paduvihmas. Kogu raamatu vältel ma mõtlesin, et kaua võib see Indrek