Eesti kirjasõna rahvuslikul ärkamisajal
koguneti kogu maalt.
Rahvusliku ärkamisaja proosa ja näitekirjandus jätkas rahvavalgustuslikku tegevust.
Lydia Koidula jutustuse "Ainuke" õnnelik peigmees on oma üldisele tublidusele lisaks
ka lauluseltsi liige, Jakob Pärn kui eluaegne koolmeister nimetab oma pikas jutustuses
"Must kuub" rahva arengu takistusena fakti, et rahvakoolid ei kuulu haridusministeeriumi
alla ning liiga palju maksab neis kiriku ja mõisniku sõna. Lilli suburg (mh. esimese eesti
naisteajalirja asutaja), kes oli lõpetanud saksa kooli, ühendas naiste harimise vajalikkuse
teema haritud eesti noorte saksastumise vastase võitlusega (jutustus "Liina"). Oma
rahvale võõraksjäämise ohust kirjutas ka Elisabeth Aspe (jutustus "Ennosaare Ain").
Rahvusliku jutukirjandust ja näiteloominugut iseloomustas sel perioodil muidugi tugev
romantiline põhitoon: "Kõik raskused olid ületatavad, kõik tegelased selgepiirilised-hed
või halvad, rahvuslikud või tagurlikud"
annaabi.ee 
