Kriminaalse käitumise vallandaja: keskkond või geneetika
Schulsinger võrdles
57 adopteeritut, kellele ta diagnoosis psühhopaatia sama suure adopteeritute
mittepsühhopaatide grupiga. Ta tuvastas, et psühhopaatia puhul oli 3,9% bioloogilistest
vanematest diagnoositud psühhopaatia. Kontrollgrupi vastav näitaja oli 1,4%. Seni mahukaim
niisugune adopteerimiste uuring viidi läbi Taanis kõigi aastatel 1924-1947 väljapoole
perekonda adopteeritud lastega. Valimisse kuulus 14 427 nii mees- kui naissoostindiviidi koos
nende bioloogiliste ja kasuvanematega. Laste adopteerimine oli toimunud 25,3% juhtudest
kohe pärast sündi, 50,6% juhtudest esimese eluaasta jooksul, 12,8% juhtudest teisel eluaastal
ja 11,3 pärast teist eluaastat. Kohtutest koguti andmed kokku 65 516 bioloogilise vanema,
kasuvanema ja kasulapse kohta. Hiljem lülitati valmist välja need indiviidid, kelle kohta käiv
mingi oluline informatsiooni oli puudulik. 4000 meessoost adopteeritu kohta saadi järgmisi
tulemused