Minu Veetlev Leedi arvustus
juurest. Higgins leiab Eliza sealt, kuid nende vahel tekib tüli ja Higgins lahkub. Kodus jõuab
Higginsile järsku kohale, et ta ei suuda enam ilma Elizata õnnelik olla ning paneb peale Eliza
hääleharjutuste kassetid. Etendus lõppeb, kui Eliza ilmub uuesti Higginsi toa uksele ja lülitab
kasseti välja ise jätkates teksti, mis oleks tulnud sealt lindilt.
Huvitav fakt on see, et algse näidendi Pygmalioni nimi tuleb sellest, et vana-kreeka skulptor
tegi endale naisskulptuuri, millesse ta armus meeletult, samamoodi nagu Mr. Higgins armub
nö enda loodud naisesse, Elizabeth Doolittle'sse. Minu jaoks sellest näidendist ja ka
muusikalist õhkab seda positiivsust, et kõik on võimalik. Eliza minu jaoks veidikene
meenutab ooperi ,,Carmen" peategelast temperamentne ning julgeb oma arvamust välja
öelda. Samuti on ta väga sihikindel ja ei alistu kergelt, täpselt nagu dokumentaalis ,,Esimene
positsioon" kõik need tantsijad.