olnud. Tundus, et sarnasused raamatuga olid ainult peamised tegelased, mõned üksikud sündmused ja tegevuspaik. Undi originaalteksti on filmis alles õige vähe, kuid dialoog polegi selles linateoses kesksel kohal. Tuleb lihtsalt tegevust jälgida. Kui ekraniseeringut kirjaniku tekstiga pisut võrrelda, siis tundub, et Õunpuu on tõstnud esile kaks üsna vastandlikku noort meest-sveitseri ja kirjaniku-ning huvitub ülejäänutest hoopis vähem. Filmi naisrollid, Maarja Jakobsoni mängitud Laura ehk välja arvata, on minu meelest üsna karikatuursed ja tühjad. Taavi Eelmaa mängitud sveitser Theo restoranist Miraaz on mu meelest parim roll selles filmis. Punases kuldtressidega mundris Theo tundub oma ,,pintsakut" väga enda heaks ära kasutavat, kuigi ma ei mõista, mida naised temas nägid. Nojah, ,,naised armastavad mundris mehi". Vorm on tõepoolest hea asi, selle võib alati ka ühel
antud. Isa on jõukas valge mees, kes pooldab traditsioonilisi soorolle ja sotsiaalseid ootusi ja eraldatust. Isa otsib teiste austust ja muretseb oma väljanägemise pärast, mis ei aita kaasa tema isiklikule kasvule. Ema aga muutub ajas- kui alguses on ta traditsiooniline naine ja täidab ilusti kõiki soolisi ootusi, siis romaani edenedes ja sattudes uutesse olukordadesse jõuab ta arusaamiseni, et traditsioonilised naisrollid teda enam ei rahulda. Mehe eemalolekul, edeneb ta ärirollis, äratab tema seksuaalsuse ja loob sügava sideme mustanahalise naise ja tema lapsega. Isa naasedes, saab naine aru, et ei armasta teda enam ning lahkub. Kaua ihatud iseseisvus ja põnevuse otsimine paneb ta abielluma loova ja kunstliku mehega Tate. Väike poiss on loo keskpunkt ja kogu romaani vältel pole ta ümbritsevate sündmuste osaleja, vaid vaatleja. Alguses on poiss noor ja naiivne, kuid 15
annaabi.ee 
