Feminismi areng kiviajast tänapäevani
Paljudes riikides peetakse normaalseks, kui mees
naist peksuga karistab. Ja ärme unusta neid naisi, kes on mõistetud vangi selle eest, et nad on
julgenud süüdistada meest vägistamises. Või naisi, kes tapetakse, sest nad ,,on häbistanud"
oma perekonda (Joan Scott 1996).
Ma ei pea ennast endiselt feministiks, kuid pärast seda uurimust pean ennast veel
rohkem kui enne võrdsuse pooldajaks. Mida peame aga mõistma on see, et minu vaatenurk,
kui noore kohustusteta Eesti naiskodanikuna on väga erinev nägemusest Iraani üksikema
omast. Ma arvan, et me kõik peaksime avama oma silmad, viima ennast kurssi maailma
asjadega ning nägema, et me kõik ei ela sama elu. Paljude jaoks tähendab puhas vesi midagi
jumalikku, samas kui teised kallavad seda lihtsalt ojadena kraanist alla! Arvan, et meie, kui
naised, feministid, antifeministid ja lihtsalt ühiskonnas eksisteerijad, kuid ka mehed ja
kõiksugu muud inimvormingud, peaksime õppima rohkem hindama seda, mis meil juba