vahendeid ja võimalusi, uurib minevikulisuse, möödunu kogemust tervikuna Ajaloolise ilukirjanduse anakronistlikkus (olevikulisus) 1 pinnaline anakronism (eksimused või möödavaatamine detailide tasandil, a la valed nööbid, parukamoed vms) 2 sisemine anakronism (tegelasi kujutatakse tänapäevaste hoiakute ja mõttemallide kaudu, minevikukirjutuses peegelduvad tänapäeva mured ja rõhuasetused, nt viktoriaanliku perioodi ülekirjutused steam-punk romaanides, naiskirjanduses jm – nn uusviktoriaanlik suund, Sarah Waters „Fingersmith”, 2002) Traditsiooni kinnitav suhe minevikku on kollektiivset mälu loov jõud, see on indiviidi ühiskondliku eksistentsi raam. Traditsiooni loovad ka kirjandusteosed (nt meie ettekujutused muinasajast, vabadusvõitlusest, taluelust jms) Traditsiooni ümberkujundamine, mälu „aktiviseerimine”, mis kaasneb nt traditsiooni katkemisega. Nt moodsa maailma kokkupõrge traditsioonilise eluvaatega 20. sajandi
väga operatiivselt kohe eesti keelde tõlgitakse. See on senisest hoopis erinev vaade vene kogukonnale tegemistele. Seda on nimetet ka kaht kultuuri sünteesivaks piirikirjanduseks (Igor Kotjuh) või rahvusüleseks kirjanduseks (Andrei Ivanov "Minu Taani onuke. Tuhk" ,"Hanumani teekond Lollandile" või ,,Peotäis põrmu"; oluline autor ka P. I. Filimonov "Mitteeukleidilise geomeetria tsoon" jt) 6. Uued ,,hääled" eesti naiskirjanduses (varasematest autoritest Elo Viiding ja Kristiina Ehin, hilisematest alustajatest nt Maarja Kangro, Kätlin Kaldmaa, Tiina Laanem, Eia Uus jt) 7. Eesti uuem zanrikirjandus, eelkõige ulme erinevad alazanrid pälvivad ka järjest enam laiema lugejaskonna tähelepanu. Kõige enam on see muidugi Indrek Hargla teene. Uuematest tulijatest on üpris huvitav erinevates zanrites katsetav autor, kelle varjunimeks
annaabi.ee 
