A.dumas Kolm musketäri terve raamat
Nüüd märkas d'Artagnan midagi, mida
ta enne ei olnud tähele pannud, sest varem ei olnud miski sundinud teda üksikasjalisele
vaatlusele. Tallatud ja auklikuks trambitud maapinnal oli näha inimeste ja hobuste
segaseid jälgi. Peale selle oli nähtavasti Pariisist tulnud tõld jätnud pehmesse maapinda
sügavad rattajäljed, mis aiamaja kohal peatusid ja Pariisi poole tagasi pöördusid.
Edasi otsides leidis d'Artagnan lõpuks müüri äärest rebenenud naisekinda. Sealt, kus
kinnas ei olnud vastu mudast maad puutunud, oli ta eeskujulikult puhas. See oli üks neid
lõhnastatud kindaid, mida armastajad nii meelsasti tõmbavad kaunilt käelt.
Mida kaugemale ta oma otsimisega jõudis, seda enam pärlendas tema laup külmast
higist. Ta süda tõmbus kokku kohutavas ahastuses, ta hingeldas erutusest. Kuid enese
rahustuseks kordas ta endale, et aiamajake-sel pole võib-olla midagi ühist proua
Bonacieux'ga