Rooma naine
suguvõsaga. Siiski kuulusid naise lapsed isa perekonna võimu alla. See oli tähtis just
perekonna nime säilitamise aspektist. Et kindlustada naist majanduslikult abielu lahutuse või
muu põhjuse lõppedes anti naisele abielludes kaasa dos ehk kaasavara. Keisririigi ajal oli
eestkoste muutunud puhtalt formaalsuseks ning naised haldasid oma vara ise.
Kuna lastetuse probleem oli äärmiselt aktuaalne, siis kehtestati seadus, kus kõik naisd ja
mehed pidid olema abielus ja omama lapsi. Seadus kehtis naisele vanuses 20-50. Kohustuse
mittetäitmisel järgnesid tagajärjed: isik ei saanud pärida testamendi järgi. Naist ei loetud
lastetuks kui tal oli kolm last ning see tõi omakorda kaasa n-ö kolme lapse õiguse. Naisel olid
sellisel juhul täielik pärimisõigus ning mitmed privileegid. Siiski ütles Rooma õigus, et naisel
puudub õigus adopteerimiseks, sest adopteerimise mõte oli eelkõige tekitada uut
annaabi.ee 
