Andra Teede
Minu
jaoks suurepärane leid luulemaailmas. Igas luuletuses on oma nüanss ja mingisugune
eriline ,,kiiks", mida ühestki teisest luuletusest ei leia.
Luulekogu ,,Atlas" lõpus on toimetaja Jürgen Rooste lisanud oma järelsõna, mis võtab
selle luulekogu suurepäraselt kokku. Minus tekitavad Andra Teede luuletused
sarnaseid emotsioone, seega lisan Jürgen Rooste kokkuvõtte ka oma referaadi lõppu.
,,Ma ei tea. Andrat on nimetatud esimeseks eesti naisbiitnikuks. Eks see ole ju tõsi,
kuni Maarja Kangro oma hobusetüraga ree pääle istus. Andrat on sõimatud mõttetuks
tibiks ja plärtsuvaks beibeks. Las sõimavad, las klähvivad, karavan kulgeb. Mulle
meeldib inimlik ja elu endaga kokku kolksuv luule. Seda on vaja, sest seda on Eestis
siiani vähe olnud. Hea lugeja hoiab käes olulist raamatut, mis kraabib seinale kriipsud
ja kisub krohvile kirjad: meil on ruumi, et rääkida asjust, nagu nad on, meil on
annaabi.ee 
