vesinikioonidest põhjustatud mullaleotise happesus. Hüdrolüütiline h on alati suurem kui asendushappesus. Tähtsus: muldade lubjatarbe määramisel lähtutakse peamiselt hüdrolüütilise h suurusest (lupja doseeritakse ekvivalntselt hüdrolüütilisele happesusele. Levinuim meetod. Kasutatakse neeldunud vesiniku väljatõrjumiseks kas naatrium- või kaltsiumatsetaati. Neeldunud aluste hulka kuuluvad peamiselt kaltsium- ja magneesiumioonid ning soolakmuldades ka Naioonid. Neelamismahutavus(T)- 100 g mulla poolt neelatud asendatavate katioonide summa ja seda väljendatakse tavaliselt milligrammekvivalentides või ka massi%. Neelamismahutavus kujutab endast neeldunud aluste ja neeldunud vesiniku summat. Üldlämmastiku määramine- kuulub kõigi aminohapete koostisesse. N esineb mullas org ainena, millest ta mikrobioloogiliste protsesside tulemustena vabaneb taimedele omastaval kujul-mineraalühendina. Kjeldahli
vastastikmõju puudumine, need ained ei pundu ega märgu. Hüdrofoobne pind märgab süsivesinikku paremini kui vett. Hüdrofii-lsus on aine ja vee tugev vastasmõju, meed ained märguvad hästi ja nad lahustuvad või punduvad vees (anor. soolad, savi, tärklis, parafiin). Hüdrofiilsed pinnad märgavad vett paremini kui süsivesikuid. Ioonvahetus on protsess, mille tulemusena tahkes faasis olevad ioonid vahetatakse välja ioonidega lahusest. Ioonvahetajad (prooton, Naioonid, Ohioonid, Clioonid) – lahustumatud tahked ained: sünteetilised polümeersed valgud või looduslikud materjalid. Need tahked ained on kationiidid ja anioniidid. Kat.:RSO3-Ht+ +Nal+FRSO3-Nat++Hl+ Anioniit:RNH3+OH-t+Cl-lFRNH3+Cl-t+OHl- Ioniite kasut. suurtest kogustest veest ioonide kõrvaldamiseks. Nii kat. Kui ka an.il on kindel ioonivahetusvõime, s.t. kui kõik vahetusioonid on asendunud teiste ioonidega, ioniit enam ei tööta. Sellisel juhul ioniit
annaabi.ee 
