Mina mona lisa
kleidi, mille da Vinci oli välja valinud, pani pähe imepeene kuldniitidest võrgu ja kaela
pärlitest lihtsa kee. Ta tundis ennast üsna hästi, alguses oli harjumatu, et ilma liikumata istuma
jne, kuid ta harjus sellega ära. Kui Leonardo maalis, siis ta ka jutustas ja vestles kohalolijatega
rahulikult ja usalduslikult, rääkis neile oma tarkusest jne. kuid ta ei olnud üleolev, ta ei
muianud teatavate naiivsuste üle, mis tulenes inimese kasinast haridusest.
Ühel pärastlõunal kui Leonardo oli Lisat maalimas, siis tema galerisse astus sisse skulptor
Pietro Torrigano. Ta oli väga lärmakas ning liikus ringi nagu keeristorm. Kuid Lisale hakkas
ta meeldima. Raamatus on öeldud : ,,Värinad jooksid mul üle keha. Oh issand, olin juba
ammu niisugust kohtumist oodanud. Leonardo jäi mulle kättesaamatuks. Torrigiano oli hoopis
midagi muud." Lisa hakkas Torrigianol külas käima