Stepptants on loominguline tegevus. Kindlate tantsuelementide järjepidev kordamine ei ole veel stepp. See on komplekt kõigest korraga, mida vastavalt vajadusele ja rütmile muudetakse ja arendatakse. Stepptantsu ei saa õigesti õppida iseenese tarkusest. On kindlad nõuded ja nipid, millele oskab tähelepanu pöörata ainult kogenud treener. Päka ja kontsa alla on kinnitatud stepirauad. Algselt olid need puust,20.sajandist metallist Stepikingadel on alati nahktallad, sest kumm summutab heli Kõva ninaosa nagu balletisussidel võimaldab stepikingadega ka varvastantsu teha Raudade kinnitamiseks kasutatakse ühte või mitut kruvi. Treeningute ajal on need keeratud sügavale plaadi sisse, et ei kriimustaks põrandat. Esinemise eel keeratakse kruvi lõdvemaks, et sammude hääl oleks tugevam. Päkaraua all on metallist või polüuretaanist plaat, mis võimendab sammude kaja. Eesti stepiajalugu algas 20
Soomusrüü kaalus kolmekümne ja neljakümne kilo vahel. Raudrüü koosnes: jalaturvistest, kürassist, käeturvistest, soomuskinnastest ja kiivrist. Jalad olid head märklauad vaenlasele, sest need olid kõige välja paistvamad kohad ning nii sai hõlpsasti rüütli eluks ajaks halvata. Ennem XII sajandit kandsid rüütlid harva jalaturviseid, siis aga hakkasid mõned neist kinnitama jala ette metallribasid. Teised kasutasid rõngassukki, millel olid mugavuse mõttes nahktallad. XIII sajandil 5 hakati kasutama jalgade kaitseks plaatturviseid ning põlv kaeti kupukujulise põlvekaitsmega. XIV sajandi lõpuks oli juba suurem osa jalast plaatidega kaetud.. Terase kõrval kasutati ka muid materjale, näiteks kõvastatud nahka, vaalaluud ja sarve. XI sajandi lõpuks keskpaigaks oli kaetud terve jalg. Põlvekaitsme plaadid olid
annaabi.ee 
