LÄÄNERINDEL MUUTUSETA Erich Maria Remarque
Tänaval kohtas Paul oma saksa keele õpetajat, kes päris
rinde kohta. Ta viis Pauli oma lemmikkõrtsi. Seal koheldi Pauli nagu kangelast. Ta
lahkus ja direktor pistis talle veel mõned sigarid rinnataskusse ja soovis kõike head.
Paul kujutas oma puhkust teisiti ette. Ta arvas, et ta on vahepeal palju muutunud.
Eelmine aasta ei tundnud ta veel sõda, sest nad asusid ühes rahulikus rindelõigus. Ta
märkas, et ta närvid on väga käest ära. Paul oli meelsamini üksinda.
Ta toas oli pruun nahksohva, seintele oli naeltega pandud palju ajakirjadest välja
lõigatud pilte, nende vahel postkaardid ja joonistused. Toanurgas seisis tilluke raudahi
17
ja vastasseinal riiul Pauli raamatutega. Ta ei suutnud ennast koduselt tunda, ta tundis,
et ta ei kuulu enam sellesse maailma.
Paul külastas Kemmerichi ema. Ta rääkis talle, et Paul suri lasust südamesse. Ta ei
annaabi.ee 
