Ütlusfolkloor [vanasõnad ja kõnekäänud]
Eestis pole vellerismid kuigi levinud, neist
tuntumad on meil nt.: Eks me näe, ütles pime ja jooksis peaga vastu posti ~ puud; Palju kisa, vähe
villa, ütles vanapagan, kui siga niitis; Seda teed peame kõik käima, ütles vanatüdruk, kui
pulmarongi nägi (tavaliselt vormistatud jutuna, naljandina). On siiski tekkinud juurde ka uusi
kaasaegseid vellerisme: Maitseasi, ütles tädi ja suudles lehma; Soe käepigistus, ütles kalkun, kui
kanapoja laiaks astus; Kilepakend, ütles kana, kui nahkmuna munes.
Ka pole selget vahet juhtudel, kus n-ö. terve sisuüksus on vormistatud kord jutu, kord ütlusena, ja
juhtudel, kus jutust pudeneb välja mõni meeldejääv repliik ja jätkab oma folkloorset elu omaette
ütlusena. Nt. Aisopose valmidest pärinevad tuntud ütlused Viinamarja on hapud (rebase ütlus, kui
ei küündinud viinamarju haarama); (Nagu) koer sõimes ~ heintel (ei söö ise ega anna teisele); Ära
tapa hane, kes muneb kuldmune; Ära loe tibusid enne, kui nad on välja hautud
annaabi.ee 
