"nahkmadratsit" - 1 õppematerjal

V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat

» Pierrat tõusis torisedes üles. «Kui ma ukse kinni panen,» pomises ta, «kustub mul tuli.» «Hea küll, kallis sõber,» vastas Charmolue, «laske ta siis lahti olla.» Esmeralda seisis ikka veel püsti. Nahkase, kus nii palju õnnetuid vingerdanud, kohutas teda. Hirmust tarretas ta veri. Ta oli ehmunud ja kangestunud. Charmolue märguandel võtsid kaks sulast ta kinni ja panid ta madratsile istuma. Nad ei teinud talle vähimatki viga, aga niipea kui ta tundis nende meeste puudutust ja nahkmadratsit, hoovas tal kogu veri südamesse. Ta vaatas 301 segase pilguga enese ümber. Talle paistis, nagu liiguksid igast küljest tema poole kõik need koletud piinariistad, mis igasuguste seninähtud riistade hulgas olid sedasama, mida nahkhiired, tuhatjalgsed ja ämblikud putukate ja lindude hulgas. Tundus, nagu hakkaksid nad mööda ta keha ronima, teda hammustama ja näpistama. «Kus on arst?» küsis Charmolue. «Siin,» vastas keegi mustas riides mees, keda tütarlaps varem polnud näinud