V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
«Kõik!» karjus õnnetu. «Tunnistan; palun, tunnistan üles, halastage!»
Piinamiseks valmis olles oli ta oma jõudu üle hin-
303
nanud. Vaene laps, kelle elu siiamaani oli kulgenud nii rõõmsalt, nii mõnusalt, nii leebelt,
sai nüüd esimest korda tunda valu, mis ta murdis.
«Mu inimlik süda käsib teile öelda,» tähendas kuninglik prokurör, «et kui te üles
tunnistate, siis ootab teid surm.»
«Seda ma ootangi!» ütles tütarlaps. Murtuna, pool-surnuna langes ta nahkmadratsile,
rippudes rihma küljes, mis ta rinna ümber oli seotud.
«Noh, mu kaunitar, pidage veidi vastu,» ütles meister Pierrat teda üles tõstes. «Te olete
nagu kuldtalleke ordenil *, mida Burgundia hertsog kaelas kannab.»
Jacques Charmolue tõstis häält:
«Kirjutaja, kirjutage. Noor mustlastüdruk, teie tunnistate siis üles, et olete osa võtnud
põrgu armulauast, sabatitest ja nõidustest koos kurjade vaimude, nõidade ja vampiiridega?
Vastake!»
annaabi.ee 
