V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
Sellal kui Genti esimene võimukandja ja eminents vastamisi väga sügavaid kummardusi ja
mõningaid pooL sosinal lausutud sõnu vahetasid, astus uksest sisse pikka kasvu, laia näo ja
tugevate õlgadega mees ning tahtis Willem Rymi kõrvale minna, meenutades temaga
võrreldes
peni rebase kõrval. Ta viltkübar ja nahkkuub eraldusid teravalt ümbritsevast siidist ja
sametist. Arvates, et see on mõni sissepugenud tallipoiss, peatas teda uksehoidja.
«Hei, sõber, siia ei tohi.»
Nahkkuues mees tõukas ta õlaga eest.
«Mis see tobu minust tahab?» ütles ta nii kõva häälega, et kogu saal seda imelikku vestlust
kuulama jäi. «Kas sa ei näe, et ma siia kuulun?»
«Teie nimi?» päris uksehoidja.
«Jacques Coppenole.»
«Teie seisus?»
«Sukakuduja Gentist, poe sildil kolm ketti.» * Uksehoidja tõmbus tagasi. Linnavanemaid
ja bürgermeistreid teatada, sel polnud veel viga, kuid sukakudu-jaid, see oli iiig. Kardinal oli
kui nõelte otsas. Rahvas kuulas ja vaatas