Rändur udumere kohal
Tema oli ju see , kes nüüd mu südamedaami külje alla puges. Temast mõeldes nägin
Eemalt taevaservalt välja ilmuvas vihmapilves heletat välku sähvimas.Oleks mul vähemalt
mingeid tõendeid tema vastu , aga ei.Istusin maha , toetasin selja vastu kivi
ja mõtlesin. Sel hetkel kadus ootamatult üks pilv õhtupäikese eest ja tolle kuldsed
kiired pimestasid mind. Tõstsin käe silme ette ja vaatasin maha. Seal paistis midagi ,
midagi peale kivi. See oli kellegi nahkkaantest päevik Sirvisin seda uudisimuga.
Tint oli enamustes kohtades vihma tõttu laiali läinud. Uurisin laiali valgunud
tähtedega kirjutatud nime... See oli uskumatu , see oli peaaegu , et võimatu ,
see oli ju nii ebatõenäoline , ent siiski , pidin tõdema se päevik oli kuulunud
mu isale , ning see tõestas kogu mu lugu. See oli uskmatu. Tõusin püsti ja asusin küla
poole teele , sest ei tahtnud päris öö peale jääda. Vaatasin veel korra tagasi ja nägin kultset
annaabi.ee 
