Putukate välisehitus
nuijateks sumistiteks. Mitmed putukad on seoses oma eluviisiga lendamisest
loobunud ning tiivad hoopis kaotanud (näiteks kirbud, täid, väivid, lehviktiivaliste ning
mõnede liblikaliikide emasloomad jt). Kõige ürgsematel putukatel pole tiibu kunagi
olnudki. Mardikate eestiivad on muundunud paksenenud, tugevalt kitiniseerunud
kattetiibadeks. Nad kaitsevad putuka õrna tagakeha vigastuste eest. Ka lutikatel on
eestiivad tugevamaks, nahkjaks muutunud.
Erinevate putukate lennukiirus on erinev. Kiilassilmad lendavad aeglaselt, vaid 1,5-2
km/h, päevaliblikad 6-8 km/h, kiilid aga võivad sooritada lühiajalisi sööstlende kuni
144 kilomeetrise tunnikiirusega. Putukate kehapikkust arvesse võttes on tegemist
väga suure suhtelise kiirusega. Ka tiivalöökide sagedus on varieeruv, ulatudes
mõnest kuni tuhande löögini sekundis (kihulastel).
Tagakehasse on koondunud enamik siseelundeid, nagu kesk- ja tagasool, eritus- ja
annaabi.ee 
