V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
»
«Jah,» vastas tütarlaps kustunud häälega.
«Sel juhul,» lausus Charmolue, «on mul väga kahju, et teid tuleb üle kuulata karmimalt,
kui me seda ise tahame. Olge nii lahke ja võtke sel asemel istet. Meister Pierrat, loovutage
preilile oma koht ja pange uks kinni.»
Pierrat tõusis torisedes üles.
«Kui ma ukse kinni panen,» pomises ta, «kustub mul tuli.»
«Hea küll, kallis sõber,» vastas Charmolue, «laske ta siis lahti olla.»
Esmeralda seisis ikka veel püsti. Nahkase, kus nii palju õnnetuid vingerdanud, kohutas
teda. Hirmust tarretas ta veri. Ta oli ehmunud ja kangestunud. Charmolue märguandel võtsid
kaks sulast ta kinni ja panid ta madratsile istuma. Nad ei teinud talle vähimatki viga, aga
niipea kui ta tundis nende meeste puudutust ja nahkmadratsit, hoovas tal kogu veri
südamesse. Ta vaatas
301
segase pilguga enese ümber. Talle paistis, nagu liiguksid igast küljest tema poole kõik