Kuidas valmivad meie tooted? Laadimistopsikute tootmine algab kõigepealt toorikute ehk tühjade sampooni vms pudelite leidmisega. Seejärel kui pudelid on olemas, pestakse need ning eemaldatakse sildid. Kui pudelid on korras, siis lõigatakse topsikule õige kuju, et saaks seda riputada ning oma telefoni sinna sisse sobitada. Kui kuju on valmis, lihvitakse ääred siledaks ning hakkabki toote disainimine vaatamiskõlblikuks. Disaini elementidena kasutasime pärleid, naharibasid, litreid, ajalehte, nööri ja vilti, mille lisasime osadele topsikutele sisuks. Algul üritasime ka topsikute disainis kasutada erinevaid värve, nt spray'd ja seinavärv. Kahjuks värv ei jäänud topsikule peale, seega pidime tegema välimuse osas teatuid piiritlusi. Nutitaskute tootmine algab kangast jääkide või näidiste leidmisega. Seejärel lõigatakse need vastavalt telefoni suurusele parajaks ning õmmeldakse kinni. Kui taskud on kinni õmmeldud,
Pill tehti puust, lepa- või männikoorest harilikult kevadel mahlade liikumise aegu. Lepa- või pärnakoore riba keerati spiraalselt kooniliseks toruks, alumise otsa kinnitamiseks pisteti sellest pulk läbi. Pasunat hoiti kasutamise vaheaegadel vees, siis võis see teenida mängijat terve suve. Tavaline eesti karjapasun oli ilma sõrmeavadeta ning võimaldas mängida väheseid helisid (ainult ülemheisid). Jahipasun ehk jahipiibar on karrast (plekist) tehtud pasun, mille ümber mässiti naharibasid. Jahimehed andsid sellega mitmesuguseid signaale. Sokusarve (sikusarv, lutusarv, metsasarv, karjasarv, sarv, luik, luigepill, metsaluik) mängisid karjased ja õitsilised tööle minnes ning töölt tulles, vooris käies, õhtuti õues ajaviiteks. Harva puhuti seda koos teiste pillidega tantsu saateks. Pill valmistati looma, tavaliselt soku sarvest. Mõõtmed olenesid sarve suurusest. Esiküljel oli 29, enamasti 34 sõrmeava, mõnikord üks ka tagaküljel. Ülemine ots kujundati huulikuks
annaabi.ee 
