Peanaha haigused
sagedamini rasusemates nahapiirkondades. Hilisemad uuringud on näidanud, et seborroilise
dermatiidiga patsientidel ei eritu rohkem rasu. On inimesi, kelle on väga tugev rasueritus, kuid see
ei arene kunagi seborroiliseks dermatiidiks.
On leitud, et üks põletikku soodustav faktor seborröadermatiidi korral on inimese nahal elav seen
Pityrosporum ovale. Seda kinnitab ka hea raviefekt ketokonasooliga. Pärmseen toitub naharasust,
lõhustades selle endale seeditavateks vabadeks rasvhapeteks, mis omakorda kahjuks ärritavad
nahka ja tekitavad põletikku. Seborroilise nahapõletikuga inimestel näib olevat langenud ka
resistentsus Pityrosporum ovale´le.
Seborroiline dermatiit imikutel tekib kuni 6. elukuuni ja esineb harilikult nn. titekõõma ehk gneissi
kujul, kuid võib haarata ka nahavoldid, eeskätt kaenla aukude ja kubeme piirkonnad.
Seborröadermatiidi kulgu mõjutavad androgeenid ehk meessuguhormoonid