Draama süzee olevat võetud tegelikust elust nimelt peigmehe sakslasest kammerteener, 7-aastase sõja veteran, oli kättemaksuks oma härrat rünnanud ja teda raskesti haavanud. Tartu Üliõpilasteater esitas sama näidendit Põltsamaa lossi õuel 2001. aasta sügisel, 235 aastat hiljem samas kohas. Kälimeeste Lauw` ja Lilienfeldiga on seotud Põltsamaa majanduslik õitseng 18. sajandi 70.-90. aastatel. Esmalt asutas major von Lauw Põltsamaal vasekoja, tärklisevabriku ja nahaparkimiskojad ning Põltsamaa lossi metsas Rõika metsa alal Laashoone rohelise klaasi koja. Järgmiseks rajas major von Lauw peaaegu üheaegselt kolm vabrikut: portselanimanufaktuuri Põltsamaal, aknaklaasikoja Tõrnas (Tirna) ja Kamari-Põltsamaa peeglivabriku. Et tema senised väiksemad ettevõtmised olid õnnestunud, siis usaldas riigivalitsus teda piisavalt, et tagatise vastu laenu anda. 1782. aastal asutas ta Põltsamaa lossi piirkonnas portselanimanufaktuuri. Valgesiniseks maalitud
varustas enda toodetega peamiselt Tartut. Lisaks tegutsesid Elvas Sepa riidevärvimis- ja vanutamiskoda, mis täitis ka suuremate linnade tellimusi, tegutses veel ka Kenkmanni limonaaditehas, Blankeni maiustustetöökoda, Partsi tsementbetooni tööstus, millel olid ka väljaspool Elvat osakonnad. Suurematest ettevõtetest vääriks ülesmärkimist ka siin tegutsenud Reinholdi grammofonitehas. Linnas tegutsesid lisaks sellele ka nahaparkimiskojad, puuhoovid, mehhaanikatöökojad, jne. Lisaks nendele tegutsesid veel ka kõiksugused töötoad, mis kuulusid peamiselt käsitöölistele ja kasutasid peamiselt oma peremeeste tööjõudu. Kuigi neil viimastel ettevõtetel puudusid väljavaated edaspidiseks arenemiseks osutusid need ikkagi vajalikuks alevile. Peale nende tegutses Elva ligikaudu 10 suuremat võõrkeelset pansionaati ja võõrastemaja ja enamik maju võttis suveks endale 2-3 suvitajat. („Elva minevikus ja olevikus“, J
annaabi.ee 
