Realism Eestis
SANDER. Aa! - Ja see kangelane oli?
LAURA. Üks suurispea-kull.
SANDER. Mis sa ütlesid?
LAURA. Ma vaatasin talle näkku, kui ta mind kandis - ö ö k u l l, võta või jäta!
SANDER. Huu, kui kahju!
LAURA. Mispärast kahju? Öökullil on toredad silmad - nii ilmavõõrad ja siiski kõikemõistvad!
SANDER. Noo, ja siis?
LAURA. Siis sündis, mis mulle kõige enam imponeeris: ta paneb mu sõna lausumata maha ja jalutab
sõna lausumata edasi, nagu oleks nööbi uulitsalt üles võtnud; ise nagistab veel midagi närida. Oleks ta
korraks tagasigi vaadanud!
SANDER. Kui ebaviisakas!
LAURA. Ebaviisakas olin mina. Ma ei märganud talle aitähki ütelda. - Linnas käies olen küll hoolega
ringi vaadanud -
SANDER. Sa otsid teda taga?
LAURA. Oleks ju huvitav teda veel kord näha saada.
SANDER. Tema öökulli-silmade pärast?
LAURA (tõsiselt). Seda ka.
SANDER. Hm - ta oli muidugi noor?
LAURA. Vana mitte.
SANDER. Ja see on siis nüüd kõik?
LAURA. Kas sellest siis küll ei ole?
SANDER
annaabi.ee 
