väävelhapet ja soolhapet. Süsinik- ja raudgallustinte (4.-20.saj.) kasutati koos 7. - 8. sajandini, seejärel hakati eelistama viimaseid Aniliintindid: 19. sajandi teisel poolel hakati looduslikke värvaineid üha rohkem asendama sünteetilistega. Need olid odavad, heade värvimisomadustega ning väga erinevates värvitoonides. Aniliintindid võeti laialdaselt kasutusele 20. sajandi alguses. Musta tindi saamiseks kasutati nigrosiini, naftoolsinakasmusta ja happelist musta. Aniliintindid ei ole veekindlad, nende vastupidavus erinevatele keemilistele ühenditele ja eriti valguse toimele on nõrk. Aluste mõjul kaotavad aniliintindid värvuse ja lagunevad. Aniliintintidega kirjutatud dokumentide pikaajaline säilitamine on problemaatiline. Trükivärv: Trükivärvid on segud, mis koosnevad värvainetest, sideainetest, lahustest, kuivatusainetest ja kuhu on lisatud mitmeid teisi aineid, mis
-20.saj.) kasutati koos 7. - 8. sajandini, seejärel hakati eelistama viimaseid Aniliintindid 19. sajandi teisel poolel hakati looduslikke värvaineid üha rohkem asendama sünteetilistega. Need olid odavad, heade värvimisomadustega ning väga erinevates värvitoonides. Aniliinil pôhinevate sünteetiliste värvainete baasil on võimalik valmistada ka tinte. Aniliintindid võeti laialdaselt kasutusele 20. sajandi alguses. Musta tindi saamiseks kasutati nigrosiini, naftoolsinakasmusta ja happelist musta. Tint kujutabki endast vastava värvaine vesi- või alkoholilahust. Viskoossuse ja stabiilsuse tôstmiseks lisatakse suhkrut, dekstriini ja siirupit ning hallituse ja bakterite hävitamiseks mitmesuguseid antiseptikuid - salitsüülhapet, formaliini, fenooli, äädikhapet. Tindi reaktsiooni (pH) reguleerimiseks kasutatakse ammoniaaki ja soolhapet ning antifriisina glütseriini ja glükooli.
annaabi.ee 
