A.dumas Kolm musketäri terve raamat
Nägemiseni, mu armas õde, kuni
teie järgmise minestuseni.»
See oli enam, kui mileedi suutis taluda: ta käed tõmbusid rusikasse, ta kiristas kõlatult
hambaid ja jälgis silmadega ust, mis sulgus lord Winteri ja Feltoni järel. Kui ta oli üksi
jäänud, haaras teda uus meeleheitehoog. Ta heitis pilgu lauale, nägi seal helkimas nuga ja
haaras selle järele. Kuid ta pettus rängalt -- nuga oli ümmarguse otsaga ja tehtud
painduvast hõbedast.
Praokil ukse vahelt kostis naerupahvatusi ja uks avanes uuesti.
«Ah-hah-haa!» naeris lord Winter. «Mis ma sulle ütlesin, mu vahva Felton: näed, see
nuga oli sinu jaoks. Ta oleks su tapnud, mu laps. Üks tema pahe on ennast ühel või teisel
viisil vabastada inimestest, kes teda segavad. Kui ma sind oleksin kuulanud, oleks nuga
olnud terasest ja terava otsaga. Siis ei oleks enam Feltonit -- ta oleks su kõri läbi
lõiganud ja hiljem kõigil teistel. Vaata, John, kui hästi ta oskab nuga käes hoida.»