Tõde ja Õigus II Terve tekst
ulatuma, kuigi ta punetuks nagu verine haav. Vahete-vahel võib ta ju ometi väiksem ja
kahvatum paista, võib isegi nagu sinaka helgi omandada, mis heitub üle kogu näo, eriti silma-
alustele. Peaasi, et otsaesine jääb alati ühtlaseks ja valgeks. Siia ei saa midagi peatuma jääda
kumeruse tõttu, vaid veereb ära, läheb üle meelekohtade juustesse, mille hakul paistavad
peened sinised sooned. Naerdes muutub otsaesine nagu veel kumeramaks ja siis ei suuda
naergi seal peatuda, mis valdab muidu kogu nägu, kogu olevust, -- niisugune imelik otsaesine
on Ramildal. Ja sedagi näeb Indrek alles nüüd. Muud ei näe ta midagi, ehk olgu siis, et peent
kaela, milles tunduks nagu tuiksoone lööke, sest madalamale pole Indreku pilk kunagi
langenud, kas häbi või kartuse pärast, mõni seda teab. Iseasi, kui vaadata selja tagant, siis küll,
sest seal näeb ta juuksetompu, mis peenele kaelale nagu liigseks koormaks, näeb labaluid