Naljandid ja anekdoodid
ümbitsevat konkreetsemat konteksti või laiemat sotsiaal-majanduslikku, kultuurilist, ökoloogilist
vm. elutegelikkust. St. senised huumoriteooriad pole ei ammendavad ega ka üksteist välistavad ja
eitavad, vaid rõhutavad pigem huumori eri aspekte, mis igas konkreetses ilmingus üksteisest läbi
jooksevad.
Kõige sagedamini tavatsetakse huumoriteooriaid või -kontseptsioone jagada laias plaanis kolmeks:
1) nn. vastuolu- e. kokkusobimatus- e. inkongruentsiteooriad, kus rõhk on pandud naerdava objekti
enda objektiivseile kongnitiivsetele omadustele, mitte aga osalejaile, nalja emotsionaalseile vm.
psüühilistele efektidele vmt.;
2) nn. kriitika- e. halvustamis- e. üleolekuteooriad, mille järgi huumor on nimetatud hinnanguliste
ja/või emotsionaalsete suhtumuste kandjaks;
3
2) leevendus- e. lõõgastus- e. kergendusteooriad, mis oma kaasaegseis vormides toetuvad suuresti
Sigmund Freudi psühhoanalüütilisele õpetusele.
annaabi.ee 
