"Mäeküla piimamees" Eduard Vilde
Lõpuks palus Tõnu aega juurde.
Pärast seda päeva hakkas Prillupi Tõnu teisiti töötama: mitte enam kaude ja mõistu, vaid lausa ja suisa. Ta
ei tükkinud peale, ta ei nõudnud ega nurunud - see tundus talle väärana, kuigi ta tarviliku vahvuse vahel
kokku oleks saanud küsimise jaoks. Mari seisis vakka nagu koer, kelle seljast kirpu otsitakse. Ta ep öelnud
"ei" ega öelnud "jaa", ei viitsinud viimaks kiitsakat naljatustki tõrjumiseks tarvitada. Midagi ei läigitanud
tema rahu, ta naeratles ainult või vaatas mõttekaugelt kõõrdi, vahel sügavat kätt kõrva taha pistes, vahel ka
vaikimisest äkki laulusuminasse sattudes. Rähn täksib puud ja see vastab kohe, kust ta õõnes on - mõtles
Tõnu, - mina aga kopin oma puud päevast päeva, ja ei anta mingit vastust! Ta ei teadnud, mis temaga
sündis, aga ta seisis korraga tõsisemalt kui kunagi enne küsimuse ees: kas "jaa" või "ei"? - õieti rumala,
pururumala valiku ees: kas Kuru Jaaniks saada või Prillupi Tõnuks jääda
annaabi.ee 
