Rumeenia
mattunud ning ninas on kogu aeg kerge vinguhais. Õhureostust täiendab veelgi
praht tänavatel ja parkides. Prügikastidest on Bukarestis suurem osa purustatud,
mistõttu tänavad ja põõsaalused on ainsad kohad, kuhu oma prahti poetada.
Tuul keerutab koos tolmuga üles ka prahi ning hommikul pestud ihu on õhtuks
rasvane ja kaetud tolmukorraga.
Küllap on just need masendavad asjad Bukarestis inimesed morniks muutnud.
Tänavatel näeb vähe naeratajaid ning enamik neist tunduvad olevat turistid.
Aastad diktatuuri on oma jälje jätnud ning inimesed hakkavad end vabalt tundma
vahest alles kümnekonna aasta pärast.
Küll tundub Rumeenia üldse olevat kiimas meeste kodumaa, seda märkab eriti
Bukarestis. Tänaval kõndivaid kenasid naisi tervitatakse vilede, hüüete ja
autosignaali tuututamisega. Kui mõni veel lühikese seelikuga tänavale tuleb, siis
ei ole ka liiklusõnnetused enam kaugel.