Giuseppe Verdi
teatrisse ja tagastasin Merellile manuskripti.
"Suurepärane, eks ole?"
"Väga hea!"
"Noh!... Siis kirjuta sellele muusika!"
"Ma ei taha sellega uneski tegemist teha!"
"Kirjuta sellele muusika, ütlen ma sulle, kirjuta sellele muusika!" Nende sõnadega pistis ta
vihiku minu kuuetaskusse, haaras mind õlast ja mitte ei lükanud mind toast välja, vaid lõi ukse
mu nina ees kinni ning keeras selle seestpoolt lukku. Mida teha? Pöördusin "Nabuccoga" koju
tagasi. Täna see värss, homme too, siin üks noot, seal terve fraas nii tekkis ajapikku kogu
ooper.
On täiesti mõistetav, et taolise kergusega ooperi kirjutamine ei laabunud. Partituur nõudis
hiiglaslikku pingutust, enne kui ta teatri dirigendipuldile jõudis. Algasid proovid. Ooperi
dramaatilisel tihendamisel veendus Verdi, et tegevustikku hajutavas armastusduetis puudub
piiblipärane suursugusus, ning ta otsustas dueti asendada stseeniga, milles Zaccarias kuulutab