Referaat - Betti Alver
valgustavad une pervi.
Kuid su saagist veel ei mõika,
lõika, lõika
tühi tünder nutab servi.
Väljas koiduvagu viirgab,
kahvatule näole kiirgab
vaikne naeratuse vine.
Mine, mine.
Teised vaagigu su vilju,
sa ent sirbi tasahilju
pistad räästapilusse.
Kandes elu sirvilaudu,
lähed kõrge ukse kaudu
ära mätaste vilusse.
Hämaras on laiad hoovid,
voodi varjuks rohtund roovid.
Sääl sa magad, sõrmed rinnal.
Kaevuvinnal
kukk ei kire.
Imekerge tuulevire
puhub suurest aja nabrast
laugudele udu-habrast
unustuse kõlka-kahu.
Sügav rahu.
Mulla-isa liiva tuulab,
vihmakella lööke kuulab,
endamisi kihistab.
Kandlel mure manuline
sügis mustatanuline
une-viisid vihistab.
"Eluhelbed" 1970
Küll ma otsisin eluarvu,
küll ma jagasin jagamatut
kuni taipasin tasahilju,
et sa leiad saatuse summa,
kui korrutad välgujoaga
oma elu surmkümmend suudlust,
hullsada ilusat hetke
ja tummtuhat valutuiget.
LISA 2
Betti Alver lapsena Alverite perekond (1920)
annaabi.ee 
