V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
«Aga pole kuigi
tõenäoline, et ta oleks tagasi läinud Vanalinna, kus teda taga otsitakse. Sa valetad,
vanamoor!»
«Pealegi pole ühtki paati siin- ega sealpool kaldal,» lisas esimene soldat.
«Ta võis üle ujuda,» vastas eit, kaitstes iga jalatäit maad.
«Kas naised ka siis ujuda oskavad?» küsis soldat.
«Kurat võtku! Vanamoor, sa valetad, valetad!» hüüdis Tristan vihaselt. «Vaat kui ma selle
tüdruku veel joosta lasen ja su enese kinni nabin. Veerand tunnikest piinapingil teeb sul
keelepaelad lahti. Noh, tule kaasa!»
Gudule võttis need sõnad aplalt vastu.
«Nagu tahate, härra. Olgu, olgu siis piinapink. Olen nõus. Viige mind ära. Ruttu, ruttu,
lähme minema.»
Ta arvas, et selle vahe sees ta tütar ära pääseb.
«Pagana pihta!» ütles Tristan. «On aga lust piinapingile minna! Ma ei saa sellest hullust
eidest lihtsalt aru!»
üks vana halli peaga vahiseersant astus rivist välja ja ütles Tristanile.