Referaat - Betti Alver
Kaunilt kumab elu kallas, udus pondund uudse-puudad.
aga mure meelevallas Kaksa, kaksa,
inimkäed on abitud. küllap suudad!
Tormid kõrsi kaarutavad,
valu lahti vaarutavad Lõke korstnast vuhiseb,
mis on napra nabitud. suitsusammas tuhiseb.
Tera vettib, rutta, rutta!
Hirmsad rajud, raherünkad! Silmist pisarad võid nutta
Ainult pääta tüve-tünkad nesteks nurme-naatidele,
jäävad järele su aunast. käed ent vilja valavad
Küpsest kannatuse kaunast plaatidele,
paiskub vili üksi-ivi mis on tulipalavad.
vastu kivi.
Aur käib üles, kolle huumab.
Köida kotti kallis tera! Elumahl nüüd kivil kuumab.
Pööristuul ent höörikera Palavikus läitund veri
sasipuntraks marutab. sähvib silmis nagu pikne.
Vanas vabisevas veskis Võta roop ja sega teri,
annaabi.ee 
