Eesti kunstiajalugu 18. sajand kuni 1990ndad
omapäraste koloriidi tunnetuse, vormitaju, diskreetuse ja selgete vormide kasutamine püüdes igav
võimalikul moel vastandus sotsialistlikule realismile. Seda näeb nii kujutavas-, kui tarbekunstis.
Tartus toimus Pallase väärtuste juurde tagasi pöördumine, kus paljud kunstnikud eirasid täiesti
ettekirjutusi ja lõuendil leidis oma koha taaskord artistlik spontaansus. Vastandina akadeemilises
koolkonnas kohustuslik formalism. Mentaalne vabanemine sai osaks ka vangilaagrist naasvatele
omaaegsetele sõpruskond kunstitudengitele, kes 1956 aastast jätkas kõrvuti tegutsemist ja
eneseotsinguid. 1960. Sügisel tartu VIII Keskkoolis toimunud Ülo Soosteri vaimse juhtimise all
korraldatus näitus Valve Janovi, Silvia Jõgeveri, Kaja Kärneri, Valrus Okase, Lembit Saartsi,
Lüüdia Vallimäe-Margi ja Heldur Viirese osavõtul esitas ilmekalt erinevaid suundi stiilis ja vormis.
Tartlastele on eriti iseloomulik kapseldumine oma tegevustesse, mida võibki kirjeldada kui
annaabi.ee 
