V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
klammerdunud. Ja ei hoolinud põrmugi kõrgete külaliste tulekust, ja sellal kui prelaadid
ning saadikud ehtsate flaami rasvaheerin-gatcna ennast tribüünil kohtadele pressisid, oli
tema ennast karniisil juba mõnusalt sisse seadnud ning oma jalad arhitraavil rahulikult risti
pannud. See oli ennekuulmatu häbematus, aga et tähelepanu mujale oli pööratud, ei
märganud teda esialgu keegi. Tema oma-puhku ei pannud saali sündmusi mikski: naapollase
muretusega kiigutas ta oma pead edasi-tagasi ja kordas üldises suminas vahetevahel
masinlikult oma ühetoonilist: «Andke vaesele, halastage!» Ja kindlasti oli tema teiste hulgas
ainus, kes ei suvatsenud pead pöörata, kui Coppenole ja uksehoidja omavahel sõnelesid.
Kuid saatus tahtis,, et sukakuduja-meister Gentist, keda rahvas nõnda sümpatiseeris ja kelle
poole kõigi silmad olid pööratud, poodiumil esimesse ritta, just otse sandi kohale istus.