Arvo valton
soosikute hulka, olin millegipärast kutsutud isegi tema 50. juubelile, kusjuures me polnud
õieti tuttavadki. Ta nautis oma populaarsust, oli ühelt poolt suur punane tegelane ja Eesti
ajaloo tegija, aga teiselt poolt üleskehutatud vabameelne mõtleja. Konflikt oli Naaniga
labane, ta esines Sangaste lossis, aga noored teadlased läksid talle raginal kallale, mina
oma esinemises pillasin ainult mõne lause seoses häbematu vale ja statistikaga, et ärge
uskuge Naani, aga sellest Naanile piisas. Tema 60. juubeli ajal olin juba vaenlase rollis.
Muist su käsikirju jäi tsensori hammaste vahele kinni.
Arvi Siig, kes oli 1979. aasta romaanivõistluse züriis, võttis mu teose "Rauakolina
etüüdid" käsikirja (sellele taheti anda esimene auhind) ja tassis selle omal initsiatiivil
keskkomiteesse Utile lugeda. Utt oli selle peale öelnud, et niikaua kuni on nõukogude
võim, see asi ei ilmu, aga see romaan ikkagi ilmus veel nõukogude võimu ajal, 1988.
aastal
annaabi.ee 
