Esee Vargamäe kohta
enam ei tõuse, nii ka oli. Enne Krõõda surma mõistis Andres, et töö ei pruugi
siin ilmas kõike head tuua. Andrese unistus oli kõik mis Vargamäel oli muuta
paremaks, ta tegi selle nimel tööd ja nägi vaeva, kuid vahel ei olene kõik
inimesest endast, vaid saatusest. Vargamäel lõi välja naabrite vaheline kadedus
ja omavahelised tülid, see oli üks suuremaid põhjuseid, miks Vargamäel ei
olnud rahulikku elu ja oli Andres oma unistustega vastuolus. Tänu
naabritevahelisele tülile ei olnud Vargamäel õiget kuiva maad ja tülidega tuli
rohkem tegeleda, kui oma majapidamisega.
Kahe naabrimehe vaheline tõde ja õigus seisnes selles, et mõlemad nõudsid
oma tõde ja õigust, elada paremini kui naaber. Andres tegi selleks tööd ja nägi
vaeva, Pearu aga oli laisk ta käis sageli kõrtsis ja naabrist üleolemiseks proovis
naabri elu võimalikult ebamugavaks muuta. Tulemuseks kasvas