RALPH WALDO EMERSON
Miks peaksime teotama üllaid ja
kauneid hingi, ennast neile peale surudes? Milleks nõuda tormakalt isiklikku suhet oma sõbraga?
Milleks minna tema koju või tutvuda ta ema ja venna ja õdedega? Milleks võtta teda vastu enda
kodus? On's need asjad meie lepingu jaoks olulised? Jätke see patsutamine ja klammerdumine.
Olgu ta minu jaoks hing. Üks sõnum, mõte, siiruseavaldus, üks pilk temalt neid soovin ma,
mitte uudiseid ega suppi. Poliitikat ja keelepeksu ja naabriteeneid võin ma saada odavamatelt
kaaslastelt. Kas ei peaks sõbra seltskond olema mulle poeetiline, puhas, universaalne ja suur
nagu loodus ise? Kas ma peaksin tundma, et meie side on labane võrreldes tolle pilvetriibuga,
mis tukub silmapiiril, või selle õõtsuva rohupuhmaga, mis ojakese kaheks jagab? Ärgem
halvustagem seda, tõstkem see tolle mõõdupuu kõrgusele. See suur trotslik silm, see põlglik ilu
annaabi.ee 
